“Minu Brüssel” on mul nüüd juba ammu läbi loetud. Kahjuks oli raamatu teine pool kuidagi igavam. Esimesse poolde jätkus naljakaid võrdlusi ja provokatsiooni, aga teine pool oli vist kiiruga kirjutatud. Tegelikult ei taha ma sellist kriitikat loopida, sest alati on lihtne kellelegi öelda, et tema teos on kiirustades valmis tehtud. Mul endal on selle märkusega valusad kogemused. Nimelt väitis minu oponent, et olen oma bakatöö üle jala valmis visanud. Nii ütleski – “üle jala valmis visanud”. Mina, kes ma vaagin igat asja kümme korda, kustutan ja muudan ja näen roppu moodi vaeva! Ai, see märkus käristas hinge plaksuga katki. Ma olin bakatööd kirjutanud kaks aastat, pannud sinna hulganisti südameverd, nagu sakslased ütlevad. Olin teinud tööd Matu kasvatamise kõrvalt ja oma une arvelt ning siis tuleb keegi ja pillub sellise märkuse, nullides hoobilt kogu vaeva. No maht ise juba näitas, et asi ei saa olla väga ülejala visatud, 130 lk ei sünni üleöö.
Keegi kiitis, et Afanasjev on Brüsseliga põhjalikult tutvunud. Minu meelest oli ta omandanud eriti põhjalikud teadmised Brüsseli kõrtsielust 🙂 Nojah, viie aastaga näeb ikka üksjagu kohti ja inimesi, eriti siis, kui sul ei ole lapsi. Mul ei ole juba sel põhjusel võimalik nii põhjalikke rännakuid ette võtta, aga ma ei tunne sellest ka puudust. Ma mõtlen tihti, et küll on ikka hea, et ma oma lapsed nii varakult olen saanud, ma polnud jõudnud siis veel oma rutiini ja traditsioone välja kujundada, seetõttu on laste kasvatamine ka libeda(ma)lt läinud. Mul ei ole kordagi olnud tunnet, et olen laste pärast millestki ilma jäänud. Olen aga tihti kuulnud kurtmist nendelt inimestelt, kes on enne laste sündi jõudnud palju reisida, kinos/teatris/kontserdil/restoranis käia ja kelle harjunud eluviisi lapse tulek pea peale pöörab. Enam ei saa niisama minna ja see võib tõesti olla kohati isegi frustreeriv. Me oleme kõikidele reisidele lapsed kaasa võtnud ja nii meeldib mulle kõige rohkem. Eestis on ka võimalik kahekesi väljas käia. Vanemad vaatavad nüüd meelsasti laste järele (no eks nad peaksidki üritama vanavanema tiitli välja teenida) ja me julgeme nüüd lapsi neile jätta, sest Helin on juba päris suur tüdruk. Helin on muidu julge sell ja kõva suhtleja, aga ikka emme ja issi laps. Läksime eile pärast kontserti välja sööma (külastasime Tartu uut restorani Moka – mulle meeldis!) ja jäime seetõttu pikemaks. Helin oli vanematele pidevalt peale käinud, et pangu nad autole hääled sisse, et meid poest otsida, tema teadis kindlalt, et oleme poes 🙂 Helin tahab alati meiega kaasa tulla, ka kontserdile pakkus end kaasa, aga kuna ma ei olnud kindel, et ta seal kenasti vastu peab, jätsime ta seekord siiski koju.
Nüüd hakkasin lugema raamatut viljapuude vääristamisest. Nagu ma seda raamatut poeletil nägin, rabasin kaasa. Olen ju saksakeelse vastava terminoloogiaga üsna hästi kursis (eks neid raamatuid ole nüüdseks ka omajagu loetud), aga eestikeelne sõnavara puudub täielikult. Ma teadsin saksakeelseid sõnu Veredlung, Unterlage, veredelte Sorte, aga polnud õrna aimugi, mis need eesti keeles võiksid olla. Nüüd tean: vääristamine, pookimisalus, poogitav sort. Sain ka kinnitust, et Quitte vaste on eesti keeles küdoonia. Olin ise kuulnud sõna aiva, aga juba ÕSistki selgub, et küdoonia sõna on parem. Eestlased ei teagi, milline küdoonia välja näeb, sest neid vilju Eestis ei kasva (liiga külm) ja neid ei saa ka poest osta. Pole ka hullu, sest küdooniavilju ei saa toorelt süüa, need kõlbavad süüa ainult töödeldult (küdooniamoos on väga maitsev!).
Sirvisin seda aiandusraamatut ja mõtlesin endamisi, et Eesti inimestele sellest küll erilist kasu pole, sest need sordid, mida raamatus mainitakse, Eestis üldse ei kasva (ma ei usu, et pirnisorte siin küdooniaalusele poogitakse, sest küdoonia on Eesti oludes liiga külmakartlik). Mina olen aga väga tänulik, sest saan eesti keeles lugeda asju, mida Saksamaal kasutada saan. Pookimine tundub olevat põnev kunst, mida võiks küll järele proovida, aga karta on, et see nõuab suht palju mässamist. Oleks ju põnev, kui ühelt õunapuult saaks noppida näiteks nelja-viit sorti õunu.
Lisa kommentaar