Nädalavahetus

Sel nädalavahetusel oleme jälle Bonnis laululaagris. Laulmine läheb kord-korralt järjest kallimaks, siiani olen suutnud raha kokku kraapida, aga varsti võib-olla enam ei suuda. Õnneks toimub see üritus ainult kaks korda aastas (suvel Eestis ka, aga see on siiani olnud halval ajal). Seekord tuleb meiega kaasa Avo abikaasa Tea. Eks näis siis, kuidas talle meeldib.

Read Full Post »

Laululaagrist – esialgu lühidalt

Oo, see oli seni parim laululaager üldse! Dirigendid tegid esmakordselt sellise triki, et jagasid koori suvaliselt pooleks ja nii me õppisime vähendatud koosseisus selgeks 5-6 laulu ja need tulid siis kontserdil ka ettekandele. Tore oli vähendatud koosseisus laulda ja tore oli ka teiste laulmist pealt vaadata. Kel huvi, saab youtube’ist vaadata üht meie pundi lugu, toksige märgusõnaks sisse “Paunvere polka”.

Read Full Post »

Üle pika aja

Nüüd on viimasest pikemast postitusest pea kaks nädalat möödas, mul ei olnud kohe üldse mingit blogimise tuju. Naljakas – tavaliselt tahtmist on, aga aega ei ole, nüüd oleks aega isegi leidnud, aga tahtmist polnud. Tervis on endiselt viletsavõitu, ei ole sellist tunnet, et oleks jälle 100% terve, pärast Annabergi laululaagrit piinas mind kurguvalu (mina olen raudselt üks nendest, kelle kohta käib Anneli ütlus, et osadel ei seisa meeles, mida tähendab laulda “pianos” 🙂 – nii et see on mu oma viga, et ma terve nädala pärast Annabergi rääkisin häälega, mille kohta oleks võinud arvata, et see kuulub mõnele viinaninale, kes juba kolmandat nädalat tsüklis). Nüüd enam kurguvalu pole, aga köha on, õnneks küll mitte eriti kõva, aga siiski piisavalt ebameeldiv. Mõtlen, et selline tagasilangus tekkis mul trenni tegemisest – enne Annabergi tundsin end juba päris kõbusana, Annabergis käisin jooksmas (pidin peaaegu südamerabanduse saama, polnud ju nii kaua ennast liigutanud ja siis tuli veel ülesmäge ka joosta) ja pärast seda esmaspäeva lõuna ajal tööl ka, eelmisel teisipäeval oli mul igatahes nii halb olla, et ma sain aru, et sport tuleb mõneks ajaks ära unustada. Ma nüüd mõtlengi, et kui kaua selline vindumine veel kestab… Mari soovitas punase päevakübara ekstrakti, pidi hästi mõjus olema, peaks vist tõesti järele proovima, ma pole kunagi nii kaua nii hädises olekus olnud.

Annabergi laululaager oli tore, üks koorikaaslane ütles, et temal “kummitasid” meie laulud kohe mitu päeva. Mul ka, kummalisel kombel just need võrokeelsed laulud, kuigi ma pole neid õieti laulnudki, eelmisel aastal toimunud Uma Pidol jäi ju käimata. Sellest on tagantjärele hästi kahju, aga neid pidosid tuleb veel, järgmine juba kahe aasta pärast, loodetavasti saan siis minna. Nii et mina laulsin mõttes muudkui “kaegõ perrä, kui illos om tan ellä” ja siis “Kon om tuu lump, kon kumma umma… uuuuu, a midä tuust […] Võro liin om ilmanaba…” (ma ei tea, kas sai nüüd õigesti kirja – noodid on vist ikka veel kohvris, ei hakka teisi praegu otsima ka). Võrokatel on ikka Aapo Ilvesega väga vedanud. Tõdesin eelmisel aastal, et Aapo Ilves on tõesti väga mitmekülgne inimene, mina teadsin teda ikka Viljandi folgilt, kus ta esines alati rohelisel laval koos Veiko Märkaga, see oli rohkem selline pullitegemine, aga need võrokeelsed laulud on ju väga ilusad. Sakslased ütleksid selle peale “Weiter so!”. Mõistan väga hästi meie kooris kaasa laulva sakslanna tundeid, ta ütles, et meie kooris on tal võimalik ka ennast isamaaliselt tunda, Saksamaal ei ole see võimalik. Lennart Meri ütles kunagi, et Saksamaast on saanud Canossa, patukahetsuse riik. Ja tõesti, sakslased on endalt võtnud võimaluse armastada oma kodumaad ja seda ka välja näidata. Kui välja näitad, oled kohe teadagi millise suunitlusega. Kui ma olin 2006. aastal Neuklosteri gümnaasiumis praktikant, oli meil Bonnis kohtumine. Seal osalesid kõik teised programmi Comenius raames töötavad noored ja nende juhendajad. Juba siis ma mainisin, et on kahju, et sakslastel ei ole lubatud olla oma kodumaa üle uhke. Need kaks saksa õpetajat ei mõistnud mind, ütlesid, et nemad on eelkõige oma linna või liidumaa patrioodid (need kaks õpetajat olid baierlased!), mitte riigi patrioodid. Nad ei näinud selles ka mingit probleemi, pigem ei saanud nad minust aru, kui ütlesin, et ma olen eestlaseks olemise üle nii uhke (“eestlane olla on uhke ja hää…”). Sakslased on endale ise sellise ränga koorma kaela võtnud. 2006. aastal, mil Saksamaa oli jalgpalli MMi võõrustajamaa, oli küll tunda sellist ühtekuuluvustunnet, siis ütles üks noor naisterahvas, kellega me iga päev mänguväljakul kohtusime (sest meie lapsed tahtsid seal mängida), et teda hirmutavad sellised emotsioonid, et järsku viib see uue Hitleri sünnini. Mulle tundus selline võrdlus kohatu ja siis mõistsingi, et sakslased on ennast rängalt karistanud. 2009. aastal toimus ju laulupidu ja meie koorikaaslase Lea Saksa naabrid lendasid ka kohale. Küsisin hiljem Lea abikaasalt, kas nende naabritel ei olnud siis võõrastav näha sellist isamaalisust ja ühes hingamist, kas nad ei arvanud, et eestlased on kõik fashistid 🙂 Ei olnud arvanud, neile meeldis, aga ma arvan, et sakslased vist ei suuda meie isamaa-armastusest päris lõpuni aru saada.

Ma sain Annabergis üksi päris hästi hakkama, Matu ja Becky vist vahtisid telekat, Helin istus suurema osa ajast minu süles, sai nii isegi oma lõunauinaku tehtud 🙂 Aga minul ei jäänud selle pärast midagi tegemata, sain kenasti ära lauldud. Helinil oligi hea magada, unelaul kohe omast käest võtta 🙂 Helin käis muidugi ka Matu-Becky juures. Siiani ei ole keegi mulle selle pärast midagi öelnud, aga sel korral sai Helin küll ühelt koorikaaslaselt võtta: “Misasja sa siiberdad siin kogu aeg edasi-tagasi!” Ma mõtlesin endamisi, et küll on ikka julgus ema kuuldes niiviisi lapse kallal iriseda. Kasvatuslikku aspekti sellel vist ei olnud (Helin ei teakski, mida tähendab sõna “siiberdama”), pigem taheti enda frustratsiooni välja elada. Ei hakanud tüli norima, targem annab järele. Mina küll ei tegele teiste laste kasvatamisega, see on ikka eelkõige lapse vanemate rida. Mul hakkas pärast seda vahejuhtumit hirm, ma saan tõesti aru, et see segab, kui uks kogu aeg lahti-kinni käib (uksehinged olid õlitamata ja nii andis uks kääksudes ka igast avanemisest teada), mõtlesin, et võib-olla on nüüdsest lapsed soovimatu kontingent. Hiljuti oli mul ju selline juhus, kus anti mõista, et täiskasvanutele ei meeldi, kui lapsed segavad. Rääkisin oma murest meie koori projektijuhiga ja tema rahustas mu maha, ütles, et lapsed on, vastupidi, väga teretulnud ja kahju, et neid nii vähe on. Lapsed on ju meie koori järelkasv. Mul langes seda kuuldes kivi südamelt, sest muidu oleksin pidanud koorilaagritest loobuma. Ansgar ütles ka, et kus need lapsed siis üldse eestlust näha ja kogeda saavad, kui mitte sellistel ühisüritustel. Nüüd sain ka koorilt kinnituse ja nii julgen edaspidigi lapsed laagritesse kaasa võtta.

Eelmisel nädalavahetusel sain lõpuks mahti Viivi Luige “Varjuteatrit” lugeda. Tahaks sellele raamatule pühendada eraldi sissekande. Eks näis, millal selleks aega leian. Raamatu lugesin ühe päevaga läbi, Ansgar imestas, kuidas ma nii kiiresti loen, aga see raamat on ju suht väikese formaadiga. “Polli päevikuid” ei ole jõudnud veel vaatama minna, sellel nädalavahetusel on selleks ilmselt suht tagumine võimalus, sest laupäeval ja pühapäeval on ainult üks seanss päevas. Eelmisel nädalavahetusel ei õnnestunud lapsehoidjat leida, ehk on sel nädalavahetusel rohkem õnne.

Matu uus vana klassijuhataja on klassiga ühe kuuga imet teinud: klassis on kord majas! Klassijuhataja rääkis esmaspäeval lastevanemate koosolekul, et temal käis tunniandmist vaatamas 6-7 tudengit ja tudengid olid rabatud, ütlesid, et nad ei ole enne nii vaikset klassi näinud – keegi ei ajanud juttu, kõik töötasid usinalt. Uskumatu! Alles paar kuud tagasi oli klass nii lärmakas, et üks laps kurtis emale, et ta ei saa kooli minna, kuna sellest kohutavast lärmist hakkab tal pea valutama. Nüüd on klass uue õpetajaga nagu ära vahetatud. Vanemad on kõik väga rahul, nii saab sellest klassist ehk asjagi. Mõni on kohe sellise autoriteediga, et enda kehtestamiseks ei ole vaja hookuspookuseid.

Read Full Post »

Uma Pido

Avastasin just, et You Tube’is on Uma Pido laulud kõik olemas. Praegu tegelengi nende kuulamisega, “Võromaa laulu” on nii ilus: “kaegõ perrä, kui illos om tan ellä’: Võromaa mi mõtsu, mäkiga. Veere pääl, ellä’ tan om hää! Uma kiil ja midägi om viil…” Lihtsad sõnad, mis lähevad hinge.

Vend sõitis Tartu Maratoni lõpuni, polnudki vist eriti harjutanud enne, aga ikka pidas lõpuni vastu. Sõiduaeg pea 7,5 tundi, tubli tööpäev… Aga mütsi peab siiski maha võtma, kõik kes läbi sõidavad, on juba kõvad tegijad.

Read Full Post »